6. Saun ja jutud

Niih. Kopeerin faile (Sigur Ros) arvutist telefoni et homme oleks hea näiteks töö juures (kui lastakse rahulikult olla) kuulata, sest õhtul on kontsert Wiesbadenis - Sigur Ros, ja kuni kopeerimise protsess kestab kirjutan blogisse paar rida, sest et ei jäksa internetis brausida praegu enam ja midagi lugema ka ei ole mõtet hakata, sest siis ei saa ju õigel ajal magama, millal iganes see ka ei oleks. Mulle meeldivad pikad laused, enamasti on neil isegi mingi mõte sees kuigi tavalugejale võib see jääda arusaamatuks (ma siiski ei hakka siin paralleeli president Rüütliga tooma, tema on hoopis kõvem tase selles osas).

Aga kontsert - eks näis mis tuleb, iseenesest on suht uimane bänd ju, ei tea kuidas kontserti välja kannavad ilma et kuulajad magama jääksid. Sest ma ise ka mõtlesin välja sellise asja umbes reedel Massive Attacki kontserdi ajal (Kölnis), et mulle meeldivad iseenesest selliste bändide kontserdid rohkem mis rokivad. Massive Attack vajus väga rahulikuks vahepeal, aga kontserdi esimesed 4-5 lugu ja eelviimased 3-4 kandsid väga hästi. Ja nende valguspaneel või kuidas iganes seda asja kutsutakse oli suhtkoht muljetavaldav, pool show-st ma ütleks. Ma tegin telefoniga 2 pilti ka aga ei viitsi siia praegu riputada, suurt kvaliteeti nagunii ei ole ja telefonis on kopeerimise protsess pooleli, nagu ma juba mainisin.

Aga kui rääkida kontserditest mis on rokkinud nii viimase ütleme aasta jooksul, siis mulle väga meeldis Aerosmith A Le Coq arenal eelmise aasta juulis, siis Alice Russell siin Frankfurdis ja siis oli 1 kuuba asi siin ka mille nime ma ei mäleta (panen hiljem kommentaari kui meelde tuleb) aga lahe oli, neegertrummar oli äge, kogu aeg oli naeratus näol ja pool ajast naeris kõva häälega umbes kontserdi ajal, aga samas lasi imrot vahepeal nii et vähe ei olnud.

Ja 1 nädalavahetus enne eelmist nädalavahetust käisin kohalikus veekeskuses (Taunus Terme-ks kutsutakse) koos paari sõbraga. Ja 1 nendest, Norrast pärit variant, arvas, et ta pole elu sees nii palju paljaid tagumikke näinud kui seal. Ja neid paljad tagumikke ja muid kehaosi oli seal tõesti palju, sest sakslastel on see alastikultuur märksa rohkem veres kui eestlastel mille üheks väljenduseks (lisaks sellele, et iga suurema veekogu ääres on ka nudistidele "eraldatud" piirkonnad) on see, et saunas käiakse segiläbi ja alasti. Taunus Termes nägi see asi välja siis nii, et seal.. Hmm, ok, võiks vist kõigepealt selle ära mainida, et kogu kompleks oli jagatud kaheks - 1 osa oli see kus kõigil olid riided seljas inimesed vedelesid basseinides põhiliselt, lisaks oli seal 2 hädist sauna kuhu võis riietega minna + baar jms.. Ning teine osa oli siis selline kus oli umbes 10 erinevat sauna, samuti mõned basseinid, hunnik kohti istumiseks -lamamiseks, 2-3 baari jne. Ning seal, kogu selles teises osas, olid inimesed valdavalt alasti (kaasa arvatud siis basseinides ringi ujumas, baaris istumas jne.). Häbelikumad (ja nooremad) panid ringi jalutamiseks või baaris istumiseks siiski rätiku ümber. Ja no selles suhtes oli muidugi kurb, et enamus inimesi seal olid vanad ja paksud, mitte noored ja kobedad :( Aga see võimaldaski rohkem põhitegevusele ehk siis antud juhul saunatamisele keskenduda :) Ja mõned saunad sealt olid päris head/huvitavad.

Nii, musa kopeeritud, uneaeg! Ei viitsi isegi läbi lugeda, et palju kirjavigu on ning kas mõnes lauses mingi mõte ka sees on, ise vaatate.

5. Ujumine

Kuna täna jõudsin töölt ootamatult varem koju (juba enne kaheksat) ja mingit sporti ei viitsinud teha siis tekkis mõte, et võiks ujuma minna. Frankfurdia iseenesest on see kehva lugu, et mingit mõistlikku avalikku randa siin ei ole - merd ei ole ega suuremat järve ka mitte, linnast voolab küll jõgi läbi aga see ei ole ujutav, kuna laevaliiklus on väga tihe ja veekvaliteet seetõttu (ja jõe ääres paiknevate suurte linnade tõttu) ilmselt kehva. Küll aga tekib Frankfurti suvel palju nn. randu, mis rajatakse ajutiselt enamasti parkimismajade katustele ja on täitsa mõnusad istumiskohad, tihtipeale ka OK vaatega ja isegi väikse basseiniga, kuid erilisi rannamõnusid seal siiski ei naudi. Lisaks sellele on vist päris mitu välibasseini, pole küll üheski käinud. Ning mu enda majas ka väike bassein, kus olen mitu korda käinud. Aga ujuda selles eriti ei anna. Sestap uurisin natuke kaarti (google maps) ning leidsin, et Franfkurdile lähim järv kus ka rand paistis olevat on ca. 30 km kaugusel. Ja kuna ma olen teadupärast nüüd eriti mobiilne siis umbes tunni aja pärast olingi seal järve ääres - ilma GPS-ita võttis järve leidmine natuke aega.

Seal järve ääres selgus aga, et saksamaal ei ole see järves ujumine niisama lihtne - nimelt on enamus järvi erakätes, mis tähendab, et järve ümber on aed ning järve äärde ostmiseks pead 2-3 eurose pileti ostma. Lisaks sellele ei pääse iga järve äärde muidugi ööpäev läbi - selle järve äärde kuhu ma täna esmalt jõudsin oli hunnik kämpinguid ehitatud ning ka väike valvuriputka väravate juures, mistõttu järve äärde pääses küll 24h aga ujumine oli lubatud ainult vahemikus 8.00-19.00. Et nagu käige pekki!

Vaatasin siis veelkord kaarti ja läksin sealt mingi 3-4 km kaugusel paikneva teise järve äärde, kuhu viivate teede ääres oli aga suured sildid (ka inglise keeles), et järves ujumine keelatud ning telkimine niisamuti. Täielik metsajärv oli ja suhteliselt kehvasti ujutav ka, nii siis ma ei hakanud sinna minema vaid sõitsin edasi järgmise järve äärde, mis oli ca. 15 km eemal. Ka selle ümber oli aed ning kämpinguplatsid, aga need kämpingud asusid väljaspool seda aeda ning kuna kell oli juba 22 ning väravad suletud ei olnud teoreetiliselt üldse pääsu järve äärde. Küll aga märkasin ma järve ääres inimesi jalutamas, sestap uurisin kohalike käest, et kuidas sinna saab ning selgus, et läbi restorani. Eks ma siis läksin sealt restost läbi ja käisin ujumas ära ikka, aga tegu oli sakslaste silmis ilmselt suhteliselt illegaalne. Masendav lood selle ujumisega siin Frankfurdi kandis kokkuvõtteks - päeval peab raha maksma järve äärde pääsemiseks ning õhtul ei lasta üldse...

4. Värska - Frankfurt

Sõitsin siin 1 päev enda ilusa uue autoga





Värskast Frankfurti ja mõtlesin, et panen väikse jutu-statistika kirja, et teine kord oleks hea vaadata. Aga et kõik ausalt ära rääkida peaks võibolla mainima ka seda, et reedel sai sõidetud Tallinnast Rakvere kaudu Värskasse, nii et kokku sai kolme päevaga 2500 km maha sõidetud. Ja et päris aus olla siis võiks mainida ka seda, et reede öösel sain magada täpselt 3 tundi, kella südaööst kella 3ni, sest kell kolm käis esimene kärgatus, millele järgnes neid veel hulgi. Teemaks oli siis äike ja paduvihm. Magasin telgis kõrgest kuusehekist 3-4 meetrit eemal mistõttu ajavahemik kella 3st 5ni kulges peamiselt mõtiskledes kas kõik ohutusnõuded on ikka täidetud - ei suutnud ennast selles päris veenda. Üldiselt ma äikest ei karda, aga see oli ikka päris hirmus, tormi (well, tuult ei olnud tegelikult) keskpunkt tundus olevat täpselt telgi kohal ja 5-6 korda lõi äike 300 meetri raadiusesse, st. värk ja mürin olid samaaegsed. Vihmale pidas telk ilusti vastu, kuigi vihma tuli alla paraja kosena - hommikuks oli tiigi veetase, mis üldiselt vihmale eriti ei reageeri, tõusnud ca. 10 cm.

Nii, kell 5 jäi äike järgi ja asemele tulid varesed, kellel telgi ümber lärmakalt tohutult asju oli vaja ajada. Äraajamine ka ei aidanud, 5 minuti pärast olid nad tagasi. Nii et laupäeva hommikul kell 8.30 (pakkimiseks kulus ka aega jne.) asusin Varssavi poole teele olles maganud täpselt 3 tundi.

Sõit Varssavisse kestis koos paari väikese peatusega kokku 13 ja pool tundi, kilomeetreid oli 970, keskmine kiirus 78km tunnis ja bensukulu 6.2 liitrit sajale. Napist unest hoolimata ei tekkinud mingit olulist väsimust mis oleks sõitmist takistanud. Suuresti päästis ilmselt ka Eesti muusika (eelkõige HU? ja Jaan Tätte laulude plaat, mida sai täiega kaasa üürgatud). Varssavis elava tuttavaga sai veel Itaalia restos kiire salat tehtud ning hiljem tema pool pits tema isa poolt valmistatud puskarit lastud, mille peale oli küll pilt täitsa taskus ja uinusin vist enne kui pea patja puutus. Varssavit ennast nägin siis praktiliselt ainult autoaknast, aga tundus täitsa kobe linn iseenesest, vaatab äkki läheb tutvub mingi päev põhjalikumalt.

Peale 7 tundi sügavat unenägudeta und oli olemine aga pühapäeva hommikul päris värske ja kell 8.45 sai taas mootor käivitatud. Sõit Frankfurti pidavat võtma ca. 13-14 tundi, aga ma olin Franfkurdis oma maja ees kell 20.30, seega sain 11 tunni ja 45 minutiga hakkama. Teel tegin vaid ühe pikema peatuse (ca. tund) ning ühe peatuse bensu võtmiseks. Keskmist kiirust teisel päeval eraldi mu auto pardakompuuter ei näidanud, aga et kogu reisi keskmiseks kiiruseks sain lõpuks 101 km tunnis pidi see olema kusagil 120 km/tunnis kandis. Eks Saksamaa kiirteedel ja ka Poola A2 sai ilusti 140-150ga uhatud ka (well väga ära ei tahtnud ka piinata autot esimese hooga) ning väiksematel teedelgi väga palju alla ei andnud. Kusjuures huvitav oli see, et Poola väiksematel teedel oli päris palju teeremonte pooleli, mistõttu oli päris pikalt kiiruspiiranguks 50km/h, millest aga keegi ei tundunud kinni pidavat ning liiguti ikka kusagil 90-100ga.

Kilomeetreid läbisin teisel päeval 1120, keskmiseks kütusekuluks 7.6. Kogu sõidu kilometraaz siis 2098.9 km ja keskmine kütusekulu 6.9. Sõiduks kulus koos peatustega siis törts üle 25 tunni.
Üldiselt polnud see pikk sõit isegi nii hull kui ma kartsin ning kangeks või valusaks ei jäänud 1ki osa kehast - tundub, et ergonoomiliselt sobib Civic mulle ikka eriti hästi :) Teisel päeval aga ei kannatanud miskipärast üldse muud peale Eesti mussi kuulata, mida aga väga palju kahjuks kaasas ei olnud (no mingi 6-7 plaati ehk). Eriti tundsin puudust Jäääärest jms. kraamist mida oleks saanud kaasa laulda. Aga HU? plaat on ikka väga hea. Leslie varasem produktsioon (eriti LDB esimene plaat) on ka hea aga nii sügavat muljet pole jätnud. Criticali lood HU? plaadil on ka väga head, ohv koos :) Nii et minge ja ostke endale, kui teil veel ei ole. Mul oli selle plaadi ost (koos Tätte ja Matvere "Majakavahi armuhüüu" ja Koiksoni teise plaadi, "Väikeste asjade..." midagi, mille nimi praegu meelde ei tule aga ei viitsi järgi ka vaadata) viimane asi mille enne Tallinnast lahkumist tegin ning väga õigesti tegin.

Hääletajaid praktiliselt ei näinud, 1 paarike hääletas Lätis Riia lähistel, tahtsid Kaunasesse saada, aga mul oli vaid 1 koht autos, nii et kaup jäi katki. Ning siis Poola viimasel 100 km enne Saksamaad täheldasin teeserval aegajalt napis riietuses rinnakaid brünette, aga aru oli saada, et need "hääletajad" väga kaugele sõita ei taha, küll aga soovivad autos koos juhiga meeldivalt veedetud aja eest tasustatud saada.

Siuksed lood siis. Auto sai igatahes ilusti sisse sõidetud, Saksamaa kiirteedel ka korraks piinatud, 207 oli suurim number mida spidokal nägin ja tundus, et väga palju rohkem torust ei tule, kuigi pöörded olid alles 5500 kandis kui ma õigesti mäletan (punaseks läheb alles kusagil 6700 peal). Seega on ikkagi linnaautoga rohkem tegemist :) Optimaalne kiirus kiirteel tundub olevat 135 km tunnis, sest üle selle (mis tähendab, et pöörded lähevad 3500st kõrgemale) muutub mootori müra suhteliselt valjuks, sinnamaani on salongis meeldivalt vaikne. Mootori müra annab loomulikult muusikaga summutada :)

Ajee!

3. Jalgpall

Jalgpalli vaatasin just, seekord enda telekast. Eile ei vaadanud enda telekast, vaatasin Iiri pubis koos veel umbes 15 ECB inimesega, ja tundub, et pool linna istub kusagil väljas mängude ajal mitte ei vaata neid kodus. Selles suhtes on sakslased ikka jalgpallirahvas. Frankfurdi keskväljakule on suur ekraan ja tribüünid püstitatud kus ka inimesed jalkat vahtida saavad, pidavat umbes 5000 inimest mahutama. Igas endast lugupidavas pubis ja baaris on suures aga LCD või plasmatelekat üles riputatud, sealhulgas välikohvitkutes. Ja iga viienda auto küljes mis linnas ringi sõidab on väike lipp kinnitatud. Või mitu. Väikeste autode küljes on väikesed lipud, suuremate küljes on suuremad, paari rekka ja prügiauto küljes on kohe päris suured lipud olnud. Enamasti on tegemist Saksa lipuga, aga iga viies lipp umbes on Poola oma, lisaks on Horvaatiat päris palju näha ja Itaaliat. Ning eile kui Saksamaa Poolat võitis tehti kõigile pubikülastajatele ring napsu välja. Homme on Kreeka-Rootsi mängu ühisvaatamine Kreeka restoranis kusagil, seal pidi iga värava puhul mis Kreeka lööb ring tehtama. Loodame näha palju väravaid :) Kuigi iseenesest olen ma ikka Rootsi poolt ma kahtlustan. Ja mis Saksa-Poola vastasseisu siis poolakad väidavad, et viimati võitsid nad Saksamaad aastal 1410 Grünwaldi all peetud lahingus, aga siis oli neil ka hunnik leedukaid abiks.
Ja praegu, umbes tund peale mängu lõppu kestab jalgpalliülekanne Die Erstest veel täie hooga, just oli otseraportaaz Amsterdamist (Hollandi võitis Itaaliat). Ja lasti mingi saksa popima räpigrupi poolt tehtud lugu eilsest Saksa-Poola mängust. Kusjuures Sakslased tähistasid eilset võitu nagu nagu oleks nad EM-i võitnud, kesklinn oli tund aega umbes, kõigil suured lipud käes jne. Siuksed lood siin siis. Huvitav oleks siin olla kui Saksamaa finaalidesse välja peaks jõudma, aga ilmselt olen Eesti-otsa tegemas sel ajal ja Saksamaa finaali jõudmine pole ka väga kindel...

A kusjuures ma täheldasin, et umbes paar päeva tagasi sai mu picasawebi album ühe aastaseks. Palju õnne! Ta on siiamaani päris tubli olnud!

3. Sardinia

Ehk siis Sardiinia, nagu eestlased ütlevad, või Sardegna, nagu kohalikud ütlevad. Käisin nädalavahetusel seal nimelt. Ja nädalavahetus oli pikk, sest ECB inimestel oli reede ka vaba, erinevalt ülejäänud Saksamaast, kellel oli vaid esmaspäev vaba, ja erinevatelt eestlastest, kellel ei olnud midagi vaba seekord. Kuid ärge nutke, järgmine riigipüha on sakslastel minu mäletamist mööda kusagil oktoobris. Enive, nädalavahetus algas seega neljapäeva lõuna paiku ja lõppes teisipäeva hommikul, näiteks.

Statistikahuvilistele teadmiseks, et meid oli 12 tükki seal, neist 7 saabusivad neljapäeval ja 5 reedel. Riigiti jagunesime: 1 eestlane, 1 leedukas, 3 poolakat, 3 itaallast, 2 portugaallast, ee.. 1 USA plika ja 1 hispaanlane, kokku 7 meest ja 5 naist, pikkusevahemik oli umbes 150-190 cm. :) Ja veel, et Sardiinia on ca. 24,000 ruutkilomeetrit suur, ehk siis peaaegu et poole väiksem kui Eesti, aga see-eest elab seal 1.65 miljonit inimest, mis on rohkem kui Eestis, eksole. Ja keskmine kõrgus on kindlalt üle Eesti kõrgeimast tipust, sest kohe merepiirist algasid kuni kilomeetri kõrgused mäed, kõrgeim mägi jääb aga nõksa alla kahe kildsa. Ja kuna seal peale mägede ja randade suurt midagi ei olegi, siis tähendab see seda, et teed sellel saarel on käänulised ja kulgevad tihtipeale kusagil kõrgel mäe otsas aga samas loetud meetrid merekaldast. Selline tore kombinatsioon (aga eelkõige siiski teede käänulisus) tekitas autoga reisides osadel inimestel tungiva vajaduse eelnevalt manustatud toidu-ja joogikraam ebaloomulikul teel, ehk samast august kust nimetatud kraam ka sisse läks, väljutada, mida nad siis ka usinalt rahuldasid. Järgmisel päeval olid nad aga kavalamad ja istusid ilusti kodulinnas - Alghero - samal ajal kui ülejäänud käisid teises kohas.

Selle teise koha nimi oli Capo Testa, mis on praktiliselt Sardiini põhjatipp ja Corsika on sealt kiviga visata, kui kõva mees oled (umbes nagu Kalevipoeg). Ja selles kohas olid tõsiselt veidra kujuga kivid, nagu näiteks sellel pildil.

A kui nüüd korraks algusest alustada siis natuke aega peale Alghero lennujaamas maandumist ehk siis umbes autorendiputkas jõudis autod broneerinud inimesteni ka arusaam, et kindlustus auto rendis ei sisaldu ja asja lähemalt uurides selgus, et kindlustus 4 päevaks 0 omavastutusega on praktiliselt sama kallis kui auto rent samapikaks perioodiks ehk siis 100 EURi vs. 130 EURi. Mina kogenud matemaatikuna muidugi arvasin, et nii palju ei ole kindlustuse eest mõistlik maksta - ilma kindlustuseta oleks omavastutus olnud 1000 EURi kanti - sest tõenäosus, et mingi õnnetus juhtub on väga väike ja kui mingi jama ongi siis enamasti bamperi kriimustus mis nagunii oluliselt kindlustusest rohkem ei maksa (ah et kust ma tean vä? :)). No igatahes tagasihoidlik nagu ma olen ma oma arvamust peale ei surunud ja kindlustus sai võetud. 30 sekundit peale autosse istumist ja umbes 30 meetrit algsest parkimist kohast eemal ehk siis Hertzi parklast välja sõites selgus, et ma ei tea statistikast ikka absull mitte midagi. Ühe auto juht arvas, et kui kindlustus juba tehtud on siis miks mitte sellest täit mõnu tunda ning sõitis parklast väljudes mingi madala kivimüüri vastu, mis bamberile päris korralikult 1-0 tegi ning ei juhi ega sealsamas kõrval olnud Hertzi tegelase näole väga suurt naeratust ei mananud. Kindlustus tasus end seekord ära igatahes.

Lonely Planetit uskudes on Sardiinia SKP inimese kohta 9500 EUR-i, mis on vist umbes Eesti tase (võite selle üle kommentaarides diskuteerida, dollarites peaks Eesti oma vist 16K kanti olema PPP?), samas hinnad tundusid seal kallimad olevat kui näiteks Eestis või Frankfurdis, vähemalt mis väljas söömist puudutab. Ja söögiga oli neil kitsas - portsud olid enamasti väga väiksed, nii et 8 euri eest ei saanud veel suurt midagi, kui pizzad välja arvata - pizza sai selle raha eest enamasti suht korraliku. 1 õhtu käisime kusagil meie mõistes turismitalus söömas, kus siis kohalikke roogasid ja jooke pakuti - seal sai kõhu kuhjaga täis aga seda muidugi mitte 8 vaid märksa rohkema euride eest.

Ilmaga oli nii ja naa - reedel oli ilus päikesepaisteline kuid tuuline ilm, L ja P oli pilves ja aegajalt sadas midagi, E oli nagu reede. Kuna päikesepaistelised ilmad kasutasime rannas ilusti ära oli tulemuseks nagu ikka see, et enamus inimesi sai päikest liiga palju ja osadel eksemplaridel toimub juba ilusti igakevadine nahavahetus. Ja noh, tuule käes ei saa aru ka ju, et päike ilgelt võtab tegelikult. Aga erinevalt Eesti merest tuleb Sardiinia auks öelda, et meri paistab seal läbi, ja kohe tõsiselt, ning liiv randades on valge või vähemalt helekollane :), nii et kui ei teaks kus oleks pakuks esimese hooga Kariibi mere saari.

Veetepmeratuur oli netist järgi uurides väidetavalt 19-20 kraadi ringis, mida ta umbes oli ka, mis tähendas minu jaoks piisavalt sooja vett, et päevas mitu korda ujumas käia (vesi oli samas minu kui Lõuna-Eesti poisi jaoks kes eluaeg järvedes ujunud vastikult soolane), aga mitmed lõunapoolsetest Euroopa osariikidest pärit inimesed ei tahtnud vabatahtlikult vette minna, nii et neid pidi aitama.

1 õhtu käisime Bosa nimelises linnas, mis ei paistnud nii turismilinnana kui Alghero, kuigi LPs oli temast ka natuke juttu (vist umbes, et seal saab head veini). Ja olukord paistis seal suht nutune - kena vanalinn elik mingi maitea 500-600 aasta vanused majad seisavad räämas kuna inimesed on kõik uutesse elurajoonidesse ära kolinud. Samuti oli seal suur kindlus, mis õhtul oli täiesti valgustamata, samuti olid valgustamata paljud linnatänavad vanalinnas - täitsa imelik ühesõnaga.

No ja peale seda Bosa linna läksime samal õhtul mingisse teise linna - oota ma vaatan - näed, ei leiagi üles mis selle nimi oli - kus linna sisse sõites paistis olukord natuke maffia-filmi moodi - 2-3 politseiautot oli mingi auto kinni pidanud, paar korrakandjat väänasid pättidel käsi selja taha ja paar teist tegelesid samal ajal pättide automaat-tulirelvadest sihtimisega. Miks me aga sinna läksime oli asjaolu, et aset pidi leidma kohaliku bändi kontsert. Kontsert aga oli katkestatud, kuna sadas vihma. Eestis ei oleks see enamasti suur probleem, aga nende laval seal ei olnud katust, sest kamoon, Sardiinia on ju lõunameresaar ja seal ei saja kunagi vihma. Seega tehnika säästmise nimel oli kogu kupatus kilega kaetud ja rahvas, kelle moodustasid põhiliselt 16-20 aastased noored, lällas niisama.

Jä kui te Sardiiniasse satute ja Alghero kandis olete siis tasub kindlasti külastada ka Grotta di Nettune nimelist koobast, kuhu pääseb kas laevaga (mille me maha magasime, sest otsutamine kes läheb laevaga ja kes jalgsi võttis lihtsat natuke aega) kui ka jalgsi. Jalgsi saab sinna aga mööda treppi, millel on umbes 630 astet, ning hiljem peab sama treppi mööda ka tagasi üles tulema. Aga see ei ole nii hull tegelikult kui tundub ja koobas on kindlasti seda ronimist väärt. Kunagi ammuvanasti käisin Slovakkias mingis sarnases kohas, aga see Sardiinia koobas oli palju vägevam. Seda Slovakkia oma ei mäleta ka hästi muidugi.

Ojaa. Aga see 12 inimesega reisimine on paras tüütus juhul kui oled pigem reisimise ja igasuguste vaatamisväärsuste huviline kui pidu-alkoholi ja hommikul kaua magamise huviline. Või noh, isegi kui on pidu olnud õhtul siis võiks ju ometi kargu enne keskpäeva alla ajada. Võib ju mõnel öösel vähem ka magada kui 8 tundi, näiteks 4. Ja kuna meil polnud kindlat plaani ka siis võttis igasugune otsustamine, et mida me nüüd teeme või kuhu läheme, tihtipeale suhteliselt kaua aega. Sestap mis reisimisse puutub siis minu eelistus on reisida umbes 2-3 inimese suuruse seltskonnaga, sest 1i on ka igav enamasti. Aga kõigele vaatamata kulges lõpuks kõik nii nagu pidi :)

Oolrait, olen nüüd pikaks lobisema jäänud. Mitte, et rohkem midagi öelda ei oleks, aga uneaeg on noh! Suuremat selektsooni pildimaterjalist näeb nagu ikka picasaweb.google.com/muliver aadressilt.

Järgmise reisi suhtes kindlad plaanid hetkel puuduvad, aga on väike ootamatu Eesti külastamise oht umbes mai lõpus, umbes homme ehk selgub kas jah või ei. Niiet!

2. Madriid

Ma arvasin, et mul tuleb Madriidi teemaga seoses kohe meelde see Anne Veski laul kus ta igal pool käib, kaasa arvatud Madriidis, aga vaat jupp aega ei tulnud ikka, ja siis ei tulnud see ka meelde mis ta seal Madriidis tegi. Midagi oli siidiga seoses vist, aa, ei, see oli Hiinas, Madriidis suples morsitiigis... Well, morsitiike ma seal ei näinud, küll aga niisama, enamasti purskavaid, väiksemaid veekogusid.



Lisaks sellele olivad seal:
- suured majad, tihtipeale natuke keerulisema väljanägemisega kui lasnamäe kuudid ning paljud neist omasid ka lahedaid kujusid elik skulptuure katustel.


- Natuke veel suuremad majad kus inimesed (välja arvatud need kellel fotokad kaelas olid) imelike nägudega istusid, midagi endale nina alla pomisesid ja mingite väliste vägivallatundemärkidega kaunistatud kujude jalgu katsusid, mis suurest katsumisest suhteliselt kulunud välja nägid.


- palju inimesi (räägitakse, et koos eeslinnadega 5 milli)

- soe ilm

- pime, eriti öösel


- lisaks on neil seal säilinud selline veider meelelahutusvorm nagu härjavõitlus (ma ei saa aru miks euroopa liit seda ära ei ole keelustanud). See on 1 mõttetumaid meelelahutusvorme mis ma täiskasvanute esituses näinud olen, kui ehk eesti vutikoondise versioon jalgpallist välja arvata (ma ei saa aru miks euroopa liit seda ära ei ole keelustanud). Selle tunni jooksul mis me seal istusime tehti kolmele härjale 1-0 ja parasjagu võeti ette neljas kui me sealt jalga lasime. Maiviitsi pikalt seletada, aga pmst alguses 4-5 tüüpi roosade rätikutega väsitasid härja ära ja lükkasid talle orasid turja, hobuse otsas istuv sell torkis teda pika piigiga nii et verd voolas lõbusalt, siis tuli punase rätikuga tüüp, narris looma sellega veel natuke aega, lükkas mõõga talle sisse kuhugi ning lõpuks lõi härja teise mõõgaga lihtsalt maha. Rahvas plaksutas. Käige pekki. Ja nii siis mingi 4 korda vähemalt õhtu jooksul. Kas tõesti täiskasvanud täies elujõus meestel midagi targemat teha ei ole. Muidugi paras peacocking käis ka asja juurde igas faasis. Tore kultuuriline eripära igatahes.


Eh, kusjuures netist leidsin nüüd Veski laulude sõnad ja selgus, et "matadoorid möllavad Madriidis". Ja morsitiigid olid Mosambiigis hoopis, aga sinna ma pole veel jõudnud.

1. Algus

Niih. Mõtsin, et peaks oma blogi tegema. Osade sõprade arvates on blogistamine küll kuidagi seotud omasooiharusega, eriti just meeste puhul, aga noh, ma loodan, et nad eksivad :)

Idee iseenesest on selles, et kuna ma siin suhteliset palju naaber- ja mitte nii naaberriikides ringi liigun (ning tulevikus on plaan aegajal hoopiski mitte naaberriikideks klassifitseeruvates riikides ringi liikuda) siis võiks sellest liikumisest midagi kirja ka panna. Pilte ma ju aegajalt picasawebi üles riputan, aga kena oleks ju natuke teksti ka juurde panna, et pildivaataja aru saaks mis seal pildi peal nüüd nii erilist on (well, enamasti polegi midagi :)). Selle blogistamisega seotud suured küsimused on:
a. kas ma viitsin
b. kas ma leian aega (ehk siis kas ma ikka viitsin).

Nii et valitseb reaalne oht, et käesolev jääb blogi esimeseks och viimaseks sissekandeks.

Lisaks igavatele reisikirjeldustele ja muule sarnasele valitseb oht siit blogist aegajalt ka muud juttu leida. Luban siiski, et üritan ennast oma mõtete avaldamisel siiski taltsutada, aga ei julge lubada midagi selle lubaduse pidamise kohta :)