5. Ujumine

Kuna täna jõudsin töölt ootamatult varem koju (juba enne kaheksat) ja mingit sporti ei viitsinud teha siis tekkis mõte, et võiks ujuma minna. Frankfurdia iseenesest on see kehva lugu, et mingit mõistlikku avalikku randa siin ei ole - merd ei ole ega suuremat järve ka mitte, linnast voolab küll jõgi läbi aga see ei ole ujutav, kuna laevaliiklus on väga tihe ja veekvaliteet seetõttu (ja jõe ääres paiknevate suurte linnade tõttu) ilmselt kehva. Küll aga tekib Frankfurti suvel palju nn. randu, mis rajatakse ajutiselt enamasti parkimismajade katustele ja on täitsa mõnusad istumiskohad, tihtipeale ka OK vaatega ja isegi väikse basseiniga, kuid erilisi rannamõnusid seal siiski ei naudi. Lisaks sellele on vist päris mitu välibasseini, pole küll üheski käinud. Ning mu enda majas ka väike bassein, kus olen mitu korda käinud. Aga ujuda selles eriti ei anna. Sestap uurisin natuke kaarti (google maps) ning leidsin, et Franfkurdile lähim järv kus ka rand paistis olevat on ca. 30 km kaugusel. Ja kuna ma olen teadupärast nüüd eriti mobiilne siis umbes tunni aja pärast olingi seal järve ääres - ilma GPS-ita võttis järve leidmine natuke aega.

Seal järve ääres selgus aga, et saksamaal ei ole see järves ujumine niisama lihtne - nimelt on enamus järvi erakätes, mis tähendab, et järve ümber on aed ning järve äärde ostmiseks pead 2-3 eurose pileti ostma. Lisaks sellele ei pääse iga järve äärde muidugi ööpäev läbi - selle järve äärde kuhu ma täna esmalt jõudsin oli hunnik kämpinguid ehitatud ning ka väike valvuriputka väravate juures, mistõttu järve äärde pääses küll 24h aga ujumine oli lubatud ainult vahemikus 8.00-19.00. Et nagu käige pekki!

Vaatasin siis veelkord kaarti ja läksin sealt mingi 3-4 km kaugusel paikneva teise järve äärde, kuhu viivate teede ääres oli aga suured sildid (ka inglise keeles), et järves ujumine keelatud ning telkimine niisamuti. Täielik metsajärv oli ja suhteliselt kehvasti ujutav ka, nii siis ma ei hakanud sinna minema vaid sõitsin edasi järgmise järve äärde, mis oli ca. 15 km eemal. Ka selle ümber oli aed ning kämpinguplatsid, aga need kämpingud asusid väljaspool seda aeda ning kuna kell oli juba 22 ning väravad suletud ei olnud teoreetiliselt üldse pääsu järve äärde. Küll aga märkasin ma järve ääres inimesi jalutamas, sestap uurisin kohalike käest, et kuidas sinna saab ning selgus, et läbi restorani. Eks ma siis läksin sealt restost läbi ja käisin ujumas ära ikka, aga tegu oli sakslaste silmis ilmselt suhteliselt illegaalne. Masendav lood selle ujumisega siin Frankfurdi kandis kokkuvõtteks - päeval peab raha maksma järve äärde pääsemiseks ning õhtul ei lasta üldse...